Õppevideo filmimine

Õppevideo filmimine tundub nii lihtne – tegelikult nii see ongi. On vaja ainult üles leida nupp, millega videokaamera salvestama hakkab ja seda nuppu vajutada. Kas ikka on nii, et kõike tuleb salvestada? Uued lisateadmised aitaksid filmida sul nii, et videost jääb professionaalne mulje.

 

Asudes soovituste juurde

• Enne filmimist tasub katsetada tehnikat. Kontrolli kuidas videokaamera salvestab heli, ühenda kõrvaklapid kaamera kõrvaklappide väljundisse. Tegelikult on soovitatav kõrvaklappe kogu filmimise aja peas hoida ja kuulata, et ebasobivat müra ei salvestuks.

• Üks amatöörlik viga, mis filmides tihti juhtub on see, et enda arvates filmitakse parasjagu, kuid tegelikult kaamera ei salvesta. Kui selliseid juhuseid on palju, siis tasub kaamerale piiksu režiim peale panna. Ühe teeb videokaamera enne kui meediale salvestama hakkab ning teist piiksu, kui salvestamise lõpetab. Paljudele videokaamera helid ei meeldi ning helid eemaldatakse menüüst, siis peaks jälgima LCD ekraanilt või pildinäidikust rec/pause kirja.

• Teine äärmuslik olukord on selline, et unustatakse videokaamera filmima. Samal ajal, filmib videokaamera maapinda ja kaootiliselt kõike seda, mis teele ette jääb kõikuva käe pealt. Mõnel juhul on pärast muidugi huvitav kuulata, kui samal ajal toimus vestlus, sest kõne salvestub ikkagi suhteliselt hästi.

• Ühenda videokaamera televiisori külge, et näha kuidas filmitud materjali suurel ekraanil. Nii mõnigi viga võib suurel ekraanil silma hakata.

• Filmi valikuliselt ja hoia meedial vajalikku materjali. Püüa filmida teadlikult, mõtle enne kui filmima hakkad. Näiteks pane videokaamera pausile, muutes videokaamera nurka, liikudes ühest kohast teise, suumides või kui kaader muutub. Tasub oodata kuni käes on õige hetk võte jäädvustada. Sedasi on hiljem väiksem ajakulu video arvutisse importimisel. Ebaõnnestunud kaadrid võivad olla suumid, liikumised ja värinad. Selektiivne filmimistehnika aitab lisaks ka video monteerimisel aega kokku hoida.

• Filmimisel ole tasa ja palu ka teistel vaikselt olla. Ütle seda ka välja, et filmid ja siis ei hakata ka segama. Näiteks on ebasobiv sinu enda või sõbra kõne, kes räägib parasjagu asjadest, mis filmimisel ei peaks salvestuma ja ei sobi ka konteksti. Eriti oluline jälgida seda taustaheli salvestamisel. Rääkivad inimesed miksitakse helisse sisse ning hiljem seda eemaldada on põhimõtteliselt võimatu. Ümisemine, köhimine, nohisemine võiksid olla mõned probleemsed helid, mis salvestuvad eriti valjult videokaamera läheduses ja ei sobi kokku näiteks looduses loodushääli salvestades või tänaval esinemist filmides.

• Hoia objekte kaadris vähemalt 15 sekundit, enne kui hakkad panoraamima, suumima või alustad uue võttega. Vaataja jõuab pilti jälgida ning monteerimisel on hiljem lõikamisruumi. Juba 15 sekundi filmimisel võib hilisemal ülevaatamisel selguda, et miski rikkus kaadri ära ja järele jääb vaid 2 sekundit materjali. 15 sekundist saab alati lõigata 2 sekundiline klipp, kuid 2 sekundist hiljem enam 15 sekundit ei venita.

• Planeeri väljendusrikkalt, oota õiget hetke. Ära panoraami ega liiguta kaamerat edasi-tagasi ja ära koguaeg suumi sisse-välja. Vaata kaamerasse, kuid vahepeal jälgi ümbrust ja tegevust, mis vaateulatuses toimub. Otsi, kus toimub kõige põnevam tegevus ning suuna videokaamera sinna. Mõni väga põnev tegevus kaadris võib olla halvasti jälgitav, kui on suumitud sisse ja välja liiga intensiivselt. Allpool näide, kuidas tegelane kaadrisse jõuab ja sealt välja läheb.

• Õige suumimine käib nii, et kõigepealt filmid 15 sekundit lainurk võttega (üldplaani) ehk ilma suumimiseta. Siis alles suumid või panoraamid tegevusse sisse ning filmid järgnevad 15 sekundit.Töötlemisel saab hiljem valida, milline kaader kõige paremini sobib.

• Liigse dünaamikaga filmitud videod on internetis hiljem halvasti vaadatavad. Videod, milles liiga palju suumimist, kiiret panoraami, värinaid, kaameraga liikumist, on pärast internetis vaadates pildiliselt kehvad, lainetavad, ähmased. Kui video kokku pakitakse ja internetis vaatamiseks optimeeritakse, siis liikuvad kaadrid saavad kannatada, kuna sisaldavad igas pildis palju erinevat infot. Staatilised kaadrid on selletõttu paremad.

• Suumimise asemel soovitatakse ise filmitavale lähemale liikuda ja kasutada lainurk seadistust. Kaugelt suumitud võtted toovad enam esile liikumist, panoraami kasutamine ei pruugi sujuv jääda vaid hüppeline või järsk.

 

Tegevuse filmimine

Tegevuse filmimisest tasub rääkida sellepärast, et tegevust on vaatajal põnev vaadata. Nii nagu elus objekt köidab kaadris rohkem tähelepanu, kui elutu.

Kelle käes on videokaamera, vastutab selle materjali eest, mida vaataja hiljem näeb. Võibolla on sul tekkinud olukordi, kus hiljem video vaatamise ajal küsitakse, et kas sa seda siis ei filminudki ja kus sa sel ajal olid, kui see juhtus?

Niisiis on operaator isik, kes filmib, püüab haarata tervikut. Ta püüab tabada kõike, mis hiljem montaažis vajalikuks osutub ning millest saab koostada tervikliku loo. Lugu koosneb võtetest ning võtete jaoks filmitakse erinevaid plaane. Tegevuse filmimiseks piisab enamjaolt üld-, kesk- ja detailplaanist.

Näiteks võib läbi mõelda, kuidas tegevust filmida antud stseeni juures: Õpilane tuleb ülikoolist, astub lifti, vajutab nuppu, uksed sulguvad, uksed avanevad 1. korrusel, õpilane väljub liftist, kott ununeb lifti, õpilane väljub ülikoolist. Antud stseen koosneb paljudest võtetest. Igas võttes on palju detaile, mis on olulised sündmuse edasi andmiseks.

Kogemuste põhjal räägitakse, et hea suhe on 50% lähivõtteid ja detailplaani, 25% keskplaanis võtteid ja 25% kaugelt, üldplaanis võtteid.

Eelneva stseeni näite juurde tagasi tulles võivad plaanid olla: Sissejuhatuseks koolist kaugelt filmitud- üldplaan, õpilane tuleb ülikoolist välja- keskplaanis, lifti astumine- keskplaanis, nupu vajutamine- detailplaanis, uste sulgumine- keskplaanis, liftis unine näoilme-detailplaanis, liftist väljumine- detailplaanis (ainult jalgadest), koolist väljumine- väga kaugelt üldplaanis, kott liftis- detailplaanis.

Kasuks tuleksid veel teadmised kadreerimisest ja kompositsioonist. Kompositsioon ja kadreerimine on oluline nendel võtetel, kus inimene paigal seisab ning taustaks on esemeid, mis kipuvad inimesega kokku sulanduma. Näiteks siseruumides toataimed, riietega sama värvi pinnad ja õues postid, antennid, sama värvi taustad. Lahenduseks on lasta inimesel muuta oma asukohta, teise kohta seista. Ruumides mööblit ümber liigutada, esemeid teise kohta liigutada. Ära lase juhtuda, et mõni lill inimese selja taga tekitab visuaalselt nagu kasvaks midagi tal peast välja. Mööblit, esemeid, asju võib julgelt ümber paigutada, et saavutada parem kompositsioon. Samuti tasub julgelt välja öelda ja õppevideo filmimine katkestada, kui juhtub tehnilisi probleeme.

Filmimisel jäta pea kohale piisavalt vaba ruumi. Liiga palju vaba ruumi on kasutu ning liiga vähe samuti. Ruumi tuleks jätta ka alla serva, mis tuleb kasuks siis, kui monteerimisel tuleb mõte inimese nimi tiitrina lisada. Samuti ei tohiks filmida liiga madalalt, nii, et kaadrisse jääb pool pead. Kui on vaja kaadris lõigata, siis seda tehakse kaelast, õlgadest, puusadest. Üldjuhul ei soovitata ka küünarnukkidest, põlvedest kadreerida ning pigem üritada siis juba terve keha kaadrisse saada.

Kolmandikreegel on üks võimalus kadreerimiseks. See on üldtunnustatud põhimõte, kus tähelepanu ei paigutata kaadri keskele vaid äärtesse. Kui paigutada oluline esimesse või teise vertikaalsesse sektorisse on pildil rohkem kui üks koht, mida vaadata. Näiteks 1/3 kaadrist võiks jätta kas inimese silmade, õlgade või alakeha jaoks. Samuti tasub ka liikumisel püüda hoida inimest 1/3 reegli järgi kaadris, ehk jätta liikumise suunas piisavalt vaba ruumi.

Püüa suurendada sügavust kaadris. Filmides püüa kaasata teisi objekte taustal või esiplaanil nii, et tekiks ruumiline tunnetus. Videopilt on pildiliselt lame ning kui kaasad kaadrisse teisi objekte taustaks väheneb pildis kahemõõtmelisuse tunne.

Nurkade ja vaadete muutmine peale igat võtet on hea tehnika lisada vaheldust. Tasub liikuda ümber filmitava ning otsida uusi ja huvitavaid vaatenurki. Kõige igavam on filmida kogu aeg silmade kõrguselt. Näiteks on võimalik filmida maa lähedalt alt üles, trepil seistes ülevalt alla, puude ja põõsaste tagant.

Kui on vaja näidata kõndimist tänaval, siis võib pigem hoida kaamerat madalal ja filmida jalgade kõrguselt. Kui keegi on arvuti taga, siis võib teha ühe võtte selja tagant üle õla ning teise lähivaates, kuidas sõrmedega trükitakse, kolmanda hiire ja klaviatuuri kasutamisest ja lõpetuseks laua kõrguselt näo vaade.

Kui hoiad kaamerat pea kohal, saab samuti erinevaid vaateid võttesse.
Lähivõtted inimestest edastavad emotsioone ja detaile. Veebivideo juures on lähivõtted eriti olulised, sest video mängib väikeses aknas ja suures plaanis on detailid arusaadavamad.

Objekti suurendamiseks saab kasutada suumi, mille korral vahekaugused jäävad samaks. Parem on suumimise asemel objektile ise lähemale liikuda, sest siis kitseneb vaateväli inimesele harjumuspärasel viisil.

Proovi kaasata võttesse inimesi. Inimesed muudavad peaaegu alati võtte põnevamaks. Inimesed võiksid olla ka taustal, jalutada, liikuda ning muuta võtte tegevusrohkemaks. Näiteks kui filmid maja, siis las inimesed käivad maja uksest sisse ja välja.

Tee stabiilseid võtteid ning leia kaamerale stabiilseid aluseid. Näiteks sobivad trepid, aknalauad, madalad käsipuud, prügikastid, kännud ja isegi puuoksad. Sellisel juhul on soovitatav filmida lainurk seadega, kuna kaamerat on raske reguleerida. Kõige mugavam on stabiilset pilti filmida videokaamera jalalt.

Püüa ette aimata, mis hetkel sündmus kaadrisse jõuab ning lase sellel juhtuda. Näiteks näed kahte inimest kõndimas ja siis laeva mere peal möödumas, suuna videokaamera sinna suunas kus arvad, et need kaks asja korraga toimuvad. Teine soovitus on, et hoia kaamerat paigal. Kuigi tegevus läheb vahepeal kaadrist välja, ära reageeri sellele kohe vaid oota natuke ja tegevus tuleb kaadrisse tagasi. Kolmas soovitus on, et ära püüa jälitada tegevust vaid hoia lihtsalt tegevust kaadris. Näiteks ühes võttes mees kõnnib kaadris, seletab midagi ning teises võttes mees istub toolile ja jätkab antud teemal. Psühholoogiline nõks jätkuvusest, kus kogu aeg pole vaja inimesi jälitada, sest kui vaataja näeb, et inimene väljus kaadrist jääb ta ootama, et kusagil mujal tuleb see isik kaadrisse tagasi.

Valgus on tähtsaim komponent visuaalse pildi loomisel. Enamvähem kõik, mida seostatakse nägemisega, seostatakse ka valgusega. Meediumiks võib olla fotograafia, animatsioon, film, video, valgus on alati baaskomponendina vajalik.

Inimene näeb valguskiiri lainepikkusel 400 kuni 700 nm vahel. Kõige domineerivamad värvused on punane sinine ja roheline.

Valguse värvust väljendatakse temperatuurina, mida mõõdetakse kraadidena Kelvini skaalal. Kunagi kasutati Kelvini skaalat raua tootmisel hõõgumise värvuse järgi sulametalli temperatuuri määramiseks.

Päevasel ajal on valgus väga sinine, umbes 8000 K. Varajasel hommiku- ja hilistel õhtutundidel on valgus soojem, umbes 3500 kelvinit. Küünal 1000 k, hõõglambid on umbes 3000 K, varahommikune või hilisõhtune päike on 3500-4000 K, Keskpäevane päike 5400 K, pilves ilmaga päevavalgus 6000-7000 K, varjus 7000-8000 K.

Valgusega arvestamine

Tihti võid sattuda olukordadesse, kus filmid inimesi või objekte ettearvamatutes kohtades. Aeg nendes kohtades on limiteeritud, mis tähendab tuleb arvestada nende valgustingimustega, mis parasjagu kehtivad. Parima kaadri saamiseks tuleb sul aga kiiresti reageerida – seadistada kaamera enne ja püüda arvestada valguse mõjuga enne, kui kaamera salvestamisnuppu vajutad. Siinkohal on mõningaid nippe ja teadmisi mida jälgida, kui valgus hakkab tõsiselt pildikvaliteeti mõjutama.

Valguse mõju

Kaadrisse jääv valguse värvus mõjutab meeleolu. Oranžikas ja kollane valgus muudab kaadri soojaks, rahulikuks ning sinakad ja hallid toonid muudavad kaadri külmaks, jahedaks.

Õpi tundma oma kaamerat

Liikudes kaameraga ringi, võib märgata kuidas valgusolud pidevalt muutuvad. Eriti kui liikuda õuest siseruumidesse. Kui videokaamera on automaatrežiimil, püüab see ise vastavalt muutuvatele oludele parimat seadistust leida. Teinekord automaatrežiim ei sobi, sest suumides ja panoraamides ruumis ei jõua automaatika kiireid korrektuure koheselt sisse viia ning viivitus tähendab pildis üle või alavalgustatud hetke. See jätab ebaprofessionaalse mulje.

Värvitasakaalu määramine kaameras – otsida tuleks üles märge “WB” (ingl.k white balance). Leida käsiseadistuse valik custom või “WB”, hoida käes valget A4 paberit, fokusseerida paber tervenisti kaadrisse ja vajutada nupule (teinekord hoida nuppu pikemalt all).

Eraldi on võimalik soetada (või internetist leida ja välja printida) sooja tooni värviga paber ka külma tooni värviga paber. Sel juhul seadistatakse valge tasakaal meelega ebatäpseks, et pildis oleks rohkem sooja tooni või siis vastupidi külma tooni. Huvitav fakt on see, et pildi soojade toonide seadistuseks kasutatakse sinist paberit ja külma tooni saamiseks siis vastupidi kollast paberit.

Allpool toodud pildis näidatakse, kui palju mõjutab valge tasakaal pildi värvidele.

Ülekontrastsus, valgushelgid ja varjud

Kontrastsus

Kontrastsuseks nimetatakse kõige heledamate ja tumedamate toonide erinevust. Näiteks kui kontrastsuse suhe on 200:1, siis pildil kõige eredam punkt on 200 korda heledam, kui kõige tumedam punkt. Kui valgus langeb pinnale siis see peegeldub või neeldub vastavalt pinnale. Heledamad pinnad peegeldavad ja tumedamad neelavad valgust. Suure kontrastsusega pildil domineerivad väga heledad ja sügavad mustad toonid. Ülikontrastsel pildil domineerivad kaks tooni- täiesti must ja erkvalge. Vähese kontrastiga pildil on kujutis peamiselt keskmise heledusega toonides, eredad kohad ja varjud üldjuhul puuduvad.

Valguse tekitamine, valguse peegeldamine, valguse hajutamine

Valguse tekitamiseks on erinevad lambid. Lambi omadustest sõltub, millist tonaalsust soovitakse (millist värvi valgust teeb). Teine oluline teema on, kui intensiivset valgust soovitakse.

Terava valguse teevad punktvalgusallikad (spot), näiteks hõõglambid, halogeenid ja välklambid, osad led lambid. On suure kontrastsusega ja jätavad teravaid varje.

Suunatav terav valgus. Metallist labadega prožektorid, millega saab reguleerida ja suunata valguse hulka. Mõningatel on ka filtri (vastavat värvi kile) lisamise võimalus.

Pehme valgus, millega kaasneb madal kontrastsus ning varjud muutuvad märkamatuks. Näiteks valgus pilvise ilmaga.
samas peavad valgustid olema subjektile ka lähedamal. Pehmet valgust teevad softboksid. Softboks hajutab punktvalgusallika, tekib hajutataud valgus.

Stuudiovalgustustes kasutatakse põhiliselt kahte tüüpi valgustusi:

Hõõglambivalgus (tungsten), kollakasoranž ja kollane värvustemperatuur, umbes 2800-3500K

Gaasilambid, säästulambid (Fluorescent), rohekas ja sinakasrohekas värvustemperatuur, umbes 3500K – 4500K

Viimasel ajal on populaarsed ka led valgustid, mille võimsused järjest kasvavad.

Valguse hajutamine

Suundvalguse probleemiks on teravus. Liiga terav valgus tekitab varjud ning valguse hajutamiseks saab prožektorite, lampide ette asetada filtreid.
Filtreid saab ise valmistada näiteks küpsetuspaberist, mida on poes saada valget ja pruuni värvi. Teine võimalus on valgust peegeldada seintelt, lagedelt.

Valguse peegeldamine

Oleneb mis pinnalt valgust peegeldada. Hõbedane pind annab teravama valguse, kortsustatud või matistatud pind hajutab paremini peegelduvat valgust, muudab pehmemaks. Peegeldeid saab ka ise valmistada näiteks fooliumist, valgest paberist. Tehakse raam ning selle peale konstrueeritakse materjal.

Võimalus on ka osta spetsiaalseid peegeldeid, mis on tavaliselt kokku pakitavad ja vastupidavamad. Pindadeks on matt, hall, kuldne, hõbedane. Peegeldamise vastand on valguse neeldumine, seda tehakse musta pinnaga.

Õppevideo filmimine väljas

Ilusa suvise ilmaga väljas õppevideo filmimine on rõõm. Eriti, kui päikselisi päevi igal aastal napib. Päikesevalgus on kaunis eriti hommikusel ja õhtusel ajal. Huvitavamaid kaadreid saab, kui kutsuda mõni hea sõber.

Väljas filmides peab arvestama, et on palju aspekte, mis võivad hea kaadri ära rikkuda.
Valgus muutub pidevalt, kui päike horisondil liigub. Hiljem montaažis on ajaliselt keeruline kellaajaliselt hilisemat kaadrit ettepoole tõsta ja vastupidi samuti, varasemalt filmitud kaadrit lõppu saada.
Ilmaolud on muutlikud. Näiteks võivad segada vihm, tuul, pilvisus ja päike. Kaamerat tuleks selle eest kaitsta. On saadaval vastavaid ilmastikukindlaid kotte, mis kaitsevad niiskuse eest ning tuulise ilmaga võiks kasutada kaamera mikrofoni tuulekaitset. Filmides on võimalik otsida tuulevaiksem koht, vihma eest minna varju.

Valgel ajal filmides on märksõnadeks tagantvalgus, varjud, valguse hajutamine, valguse peegeldamine.

Filmides jälgi, et su sõber jääks päikese ja sinu vahele, nii, et päike valgustaks teda selja tagant. Aga samas vaata, et päike otse kaadrisse ei jääks. Päikese kiired loovad inimese ümber kontrastse ereda kontuuri, mis eraldab teda omakorda taustast. Tekib loomutruu 3D pildiefekt, millega inimese silm on harjunud.

Halb on see kui päike on otse peakohal, mis tekitab inimese näole varjud. Otsene päikesevalgus on kõrge kontrastsusega, mis jätab kohati väga heledad alad ja tumedad alad. Lahenduseks on langeva valguse hajutamine. Seda saab teha valguse peegeldamisega. Lahenduseks on otsida varjulisem nurk. Parim on see, et keegi kolmas peegeldab päikesevalgust kaaslase poole.

Nõuandeid õppevideo filmimiseks

Püüa filmida nii, et päike ei jääks kaadrisse. Liigu ise kaameraga vastavalt sellise nurga alla, et päike kaadrist välja jääks. Vastasel juhul tekib pildis ülekontrastsus.

Oota hetke, millal pilv päikesele ette tuleb. Sel juhul on valgus hajutatud ning pildi kontrastsus muutub paremaks.

Kasuta ära ka looduslikke peegeldeid, mis hajutavad teravat päikesevalgust, hajutavad varjusid. Peegeldid võivad olla näiteks valged seinad, liiv, lumi.

Tagasipeegelduv valgus pinnalt sõltub selle pinna värvist ja nii lisatakse kujutisele ka ka mingi kindel värvivarjund.

Parim taustavalgus on siis, kui päike on taevas 45 kraadise nurga all. Kui päike on madalamal tekivad pildile nn. päikesest põlenud kohad (lens flare) ja väheneb pildi kontrastsus. Kui päike on taevas liiga kõrge, tekivad näole varjud ning see oleks ebasobiv vaatepilt.

Kaamera käsitlemine parema kaadri saamiseks

Professionaalse kaadri saamiseks mängitakse teravussügavusega. Teravussügavus näitab seda, milline osa pildist on terav (fookuses), milline aga udune. Teravussügavuse saavutamine oleneb kaamerast ja objektiivist (suumläätsed on abiks). Väike teravussügavus tähendab, et väike osa kujutisest on terav ning seda on võimalik saavutada selliselt, kui minna objektist kaugemale, suumida objekt lähemale, kasutada laia ava.

Sisse lülitada ND filter. Filter töötab hästi siis, kui valgust on liiga palju, nagu filmides otsese päikese käes. ND filtri inglisekeelne nimetus on Neutral density filter. ND filter võimaldab reguleerida sensorile langevat valguse hulka. Seda kasutatakse liiga intensiivse valguse ühtlustamiseks. Kui filmitakse vähese valgusega ruumides, oleks targem ND filter välja lülitada.
Filter teeb kaameras pildi tumedamaks, võimaldades kasutada pikemaid säriaegasid. Näiteks saab filmida vee voolamist pikema säriajaga, tekitada vastavaid efekte.

Õppevideo filmimine siseruumides

Siseruumides filmides on oluline jälgida, mis valgusallikaid ruumis eksisteerib. Kas külma valgust tekitavad gaasilambid või sooja valgust tekitavad hõõglambid. Kas akendest tuleb lisaks veel päikesevalgust?

Näiteks filmides päevasel ajal akende poole rikuvad kaadri ära varjud ja liiga intensiivne päevavalgus. Akende poole filmides on tavaliselt liiga kontrastne pilt, kas ülevalgustatud taust või alavalgustatud subjekt. See on sellepärast, et taust on liiga ülevalgustatud.

Ülevalgustatud tausta parandamiseks annab reguleerida ka kaamerasse sissetulevat valgust. Selleks kasutatakse kaameraga suumimist, ava väiksemaks keeramist või võttenurga muutmist. Mõningatel kaameratel on varustuses ka taustavalguse kompensatsiooni filter, kuid tavaliselt kompenseeritakse pildi kvaliteet millegi arvelt.

Reeglina jääb siseruumides valgust alati väheks ning teine mure on, et see langeb objektidele ebaühtlaselt. Õues seevastu jaotub valgus ühtlasemalt, mille tõttu siseruumides nähakse valguse sättimisega rohkem vaeva.

Kunstvalguse eeliseks on, et seda saab kontrollida. Vajadusel saab lampe sisse lülitada, neid suunata, viia objektile lähemale või siis objektist kaugemale. Just nii nagu vaja.

Kunstvalgus

Kunstvalgus jagatakse põhiliselt kaheks: punktvalgus ja pehme valgus. Punktvalgus on terav, ühest kindlast punktist suunatud valgus, mis joonistab nii objekti kui taustal välja tugevad varjud. Pehme valgus on hajuv ning varjud tekivad pehmemad, neid on vähem märgata. Akende poole filmides kasutatakse tehnikana pehme valgusega tagasipeegeldamist. Püütakse teha kõik, et pilt oleks igaltpoolt ühtlaselt valgustatud.

Parima lahendusena kasutatakse stuudios ja ka teinekord välisvõtetel kolmepunkti valgustust:

• põhivalgustus – eestpoolt tulev tugev punktvalgus
• pehme valgustus – kõrvalt tulev valgus, mis pehmendab põhivalguse loodud varje
• tagantvalgustus – eristab motiivi selgemalt taustas.

Alati ei ole vaja kaasas kanda mitut valgusallikat korraga. Näiteks võib kasutada ära ruumis olevaid lampe või aknast peegelduvat valgust.

Filmides pimedas

Kui fotoaparaadiga pimedas pildi tegemiseks pikendatakse säriaega ning pildi tegemine kestab 3-10 sekundit, siis videokaamera salvestab liikumist üldjuhul 25 kaadrit sekundis. Videokaameraga hämaras filmides on ainukene võimalus kvaliteetse pildi saamiseks kaasa võtta valgustuskomplekt.

Tootjad reklaamivad kaameratel “low light” režiimi ning mingit arvu luksides. See on minimaalne hämaras filmimiseks vajalik valguse (illumination) intensiivsust iseloomustav suurus, mis võib varieeruda 0 – 4 luksi vahel. Totaalne pimedus on 0 luksi, mis tähendab, et igaljuhul on filmimisek vajalik lisavalgusallikas. Kaamera ise valgust juurde tootma pole võimeline ja seega kõik erinevad valgusallikad annavad võimaluse pimedas filmimiseks. Antud pilt on filmitud öösel, kaamerast on võetud maksimaalne ja pildi säbru on hästi näha.

Üks lahendusi totaalses pimeduses (0 luksi) filmimiseks on kasutada inimsilmale nähtamatut infrapunakiirgust (IR kiirguse vastuvõtmiseks peaks kaamera CCD olema vastavalt ehitatud). Näiteks mitmed kodukasutajatele mõeldud Sony kaamerad võimaldavad infrapuna filmimist. Sel juhul on pilt ainult kahevärviline.

Hämaras filmimise hakkab intensiivsemalt tööle kaameratesse sisse ehitatud pildivõimendi, mis tavaliselt tekitab pildile säbru. tehniliselt väljendades annab sensort kõigepealt välja analoogsignaali ning seda võimendatakse enne, kui digitaalsignaaliks muundatakse. Kui on vajadus hiljem videot monteerida, siis tasub tundlikkust ise käsitsi reguleerida. Automaatset võimenduse reguleerimist tähistatakse AGC – “automatic gain control”. Tugeva valguse korral võimsust vähendatakse ning vähese valguse korral suurendatakse. Tähistatakse detsibellides (logaritmiline mõõtühik), näiteks 3 dB on väike võimenduse aste ja 18 dB on juba suur (ehk 18 korda on signaal võimsam algsest signaalist).

Pimedas filmides peaks kaamera iiris olema võimalikult avatud. Videokaameratel tähistatakse seda inglisekeelse sõnaga iris ning tavaliselt töötab see automaatrežiimil. Fotoaparaatidel on sama asi tähistatud “aperture”. “Iris” töötab analoogselt nagu inimese silm, mis tugevama valguse korral tõmbub kokku ja nõrgema valguse korral muutub suuremaks. Ava või siis irise suurust iseloomustatakse suhtelise arvuga F. F on diameetri ja ava suhe. Mida suurem F väärtus, seda väiksem on ava. F2 ava juures jõuab valgust sensorile oluliselt rohkem, kui F11 juures.

Öösel tänaval filmides on soovitav liikuda kaameraga paremini valgustatud alale ning proovida käsitsi pildi teravustamist. Samuti võib proovida kaameral sisse lülitada öörežiimi, kuid siis tuleks arvestada, et tavaliselt pole need kaadrid montaažiks kõlbulikud. Näiteks muudab Sony infrapuna funktsiooniga filmimisel pildi kahevärviliseks (roheline ja valge). Juhul kui on vaja näidata, et tegevus toimub öösel, siis filmida filtreid kasutades õhtul, kui on piisavalt valge.

Allikaid, mida iseseisvalt lugeda (raamat):

Rod Ashford, 500 valgustamise nõuannet ja töövõtet.